Taimede geneetilise materjali vahetus aitab mõista maastike terviktoimimist ning annab viite, kuidas asurkonnad saavad hakkama maastiku- ja keskkonnamuutustega. Sealjuures mõjutavad taimede vahelist geenivoolu olulisel määral maastikuelemendid, ajalooline maakasutus ja selle muutus.
Looduskaitselistes tegevustes nagu elupaikade taastamine on oluline arvesse võtta varasemat maastikku. Selleks, et ajalooline maakasutus oleks parimal moel kaasatud ning taastamistegevused oleksid kestlikud, tuleb hinnata asurkonna geenivoolu, valides selleks sobiv mõõdik. Taimedel enamasti tolmeldajate, tuule, kari- või metsloomade abiga toimuva geenivoolu erinevate mõõdikute abil analüüsimine aitab paljastada maastikuelementide mõju taimepopulatsioonidele, kirjutavad Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühma teadlased Iris Reinula, Marianne Kaldra ja Tsipe Aavik ajakirja Biological Conservation värskelt ilmunud artiklis.
Näiteks võib tuua maastiku, kus ajalooliselt küll ei ole metsa olnud, kuid tänapäeval on. Seal metsa mõju pigem ajaloolist geenivoolu peegeldava mõõdikuga analüüsides ei näe, kuigi see võib siiski olemas olla.
"Uurisime kahte maastikku Muhu saarel. Need olid ajalooliselt poollooduslikud rohumaad, kuid on tänapäeval kujunenud üsna eriilmelisteks. Paremini säilinud Koguva maastikus näeme veel poollooduslikke rohumaid, kuigi osa neist on kadakatega kinni kasvanud. Rohkem on muutunud aga Lepiku maastik, kus poollooduslikke rohumaid peaaegu alles ei olegi ning suurem osa alast on kas metsastunud või muudetud intensiivselt majandavaks põllumajandusmaaks. Neis kahes maastikus uurisime nurmenuku geneetilise info vahetamist ehk geenivoolu, soovides teada, kas ja kuidas maastik viimast mõjutab,” avas Iris Reinula teadusuuringu tausta.
“Kahte erinevat ala vaadeldes leidsime, et maastikuelemendid nagu mets või põld võivad eri maastikes niidutaimede geenivoolule eri mõju avaldada. Näiteks sidusamas Koguva maastikus nägime põõsastiku takistavat mõju geenivoolule, mis killustunumas Lepiku maastikus puudus. Seevastu oli metsal seal üllatuslikult geenivoolu soodustav mõju. Üks sellise tulemuse põhjus võib olla metsa suur osakaal Lepiku maastikus, mistõttu ei ole ehk tolmeldajatel muud üle jäänud, kui metsast läbi liikuda. Samas ei olegi mets kõigile tolmeldajatele barjääriks, sest abiks võivad olla ka näiteks metsasihid.”
Seega, looduskaitselisi tegevusi kavandades tuleb silmas pidada ka maastiku eripära ja geenivooli mõjutavaid tegureid. Enne niitudelt puude ja põõsaste eemaldamist ning ka edaspidist karjatamist ja niitmist tasub nõu pidada ka teadlastega, saamaks taastatavast maastikust võimalikult terviklik ülevaade. Sealjuures ei tohiks ühes maastikus leitud tulemusi üle kanda mõnda teise maastikku, vaid silmas tuleks pidada just vaadeldava maastiku eripära ja ajalugu.
Maastikugeneetikast ja ilmunud artiklist räägib Iris Reinula ka Vikerraadio saates Labor.
Täpsem teave:
Iris Reinula
