Tudengitele

 

 

BAKALAUREUSE- JA MAGISTRITÖÖDE TEEMAD 2023/2024 ÕPPEAASTAL

Kui oled huvitatud mõnest teemast, millega meie töörühm tegeleb, kuid mida ei ole allpool loetletud, võta meiega ühendust ja leiame koos lahenduse.

 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

BAKALAUREUSETÖÖD:

 

Ajalised viibed geneetilistes mustrites

Küllaltki sageli on teadusuuringud leidnud, et mõnes elupaigas on liigiline mitmekesisus kõrge, kuigi selle elupaiga pindala ja kvaliteet on vähenenud ning killustatus suurenenud. Siiski kahaneb liigiline mitmekesisus ilmselt ajaga, kui elupaika ei taastata. Sarnaseid ajalisi viibeid on täheldatud ka taimede geneetilistes mustrites. Bakalaureusetöö uuribki kirjanduse põhjal, milliseid ja kui suuri ajalisi viibeid on leitud taimede geneetilistes mustrites. Töö juhendajad on Tsipe Aavik ja Iris Reinula.

 

 

Hariliku nurmenuku morfoloogilised tunnused eri sidususega maastikes

Viimase saja aasta jooksul on niidukoosluste pindala Euroopas drastiliselt vähenenud. See on tekitanud olukorra, kus niidukooslused on mitmetes maastikes tugevalt killustunud. Bakalaureusetöös uuritakse, kas tavalise niidutaime, hariliku nurmenuku, morfoloogilised tunnused (nt õite arv või leheroseti suurus) võivad killustunud maastikus erineda sidusama maastiku omadest ning mis tagajärgi võimalikud erisused kaasa võivad tuua. Töö juhendajad on Marianne Kaldra ja Iris Reinula.

 

Geneetilise mitmekesisuse roll ökosüsteemiteenuste tagamisel

Ökosüsteemiteenused ehk looduse hüved on looduse poolt pakutavad inimkonnale kasu toovad teenused. Üks oluline tugisammas nende pakkumisel on geneetiline mitmekesisus, mis tagab liikide püsimajäämise pikemas plaanis. Bakalaureusetöös uuritakse kirjanduse põhjal, kas ja kuidas toetab geneetiline mitmekesisus ökosüsteemiteenuste pakkumist ning kas ökosüsteemiteenuste rohkus võiks omakorda toetada eri liikide geneetilist mitmekesisust. Töö juhendajad on Elisabeth Prangel ja Iris Reinula.

 

Maastikugenoomika

Geneetiline mitmekesisus on üks osa liigisisesest varieeruvusest, mis on vajalik liikide püsimajäämiseks. Muutuvates keskkonnatingimustes on geneetilise varieeruvuse olemasolu eriti vajalik, sest võimaldab mingile keskkonnatingimusele paremini kohastunud isenditel uutes tingimustes paremini toime tulla. Bakalaureusetöös antakse ülevaade maastikugenoomika teadusharust, mis uurib keskkonna mõju loodusliku valiku all olevale (adaptiivsele) geneetilisele variatsioonile. Töö juhendajad on Tsipe Aavik ja Iris Reinula.

 

 

Linna rohealade ökoloogiline taastamine

Bakalaureusetöö juhendajad on Aveliina Helm ja Polina Degtjarenko.

 

Eesti samblike ohustatuse hindamise kokkuvõte

Bakalaureusetöö juhendaja on Polina Degtjarenko.

 

Lineaarsete maastikuelementide roll taim-tolmeldaja interaktsioonide toetajana

Tolmeldamine on hüve, mille püsimajäämisest sõltub paljude kultuurtaimede saagikus, aga ka väga paljude õistaimeliikide kohasus ja pikaajaline elujõulisus. Kaasaegsetes põllumajandusmaastikes on looduslike ja poollooduslike elupaikade kadumise tõttu elurikkuse toetamisel üha suurem roll kanda põldudega piirnevatel lineaarsetel maastikuelementidel, nt. metsa- ja teeservadel, kraavipervedel ning liinialustel. Bakalaureusetöö annab kirjanduse põhjal ülevaate sellest, milline on selliste maastikuelementide roll taim-tolmeldaja interaktsioonide toetamisel. Pärast bakalaureusetööd on võimalik sarnasel teemal magistriõpinguid jätkata juba ise projekti FuncNet raames andmeid kogudes. Töö juhendajad on Tsipe Aavik ja Virve Sõber.

 

Ajaloolise pärandi mõju tänapäeva ökosüsteemide seisundile

Meie looduslikke ja pool-looduslikke ökosüsteeme ohustavad tänapäeval mitmed laiaulatuslikud mõjutegurid nagu kliimamuutused ja üha intensiivistuv inimmõju. Samas reageerivad ökosüsteemid muutustele ajalise viibega ja põhjused, miks konkreetse koosluse hetkeseisund on halb (või hea), on enamasti seotud selle koha ja ümbritseva maastiku ajalooga. Ajalooliste mõjude ulatusega tuleb kindlasti arvestada ka ökosüsteemide taastamise planeerimisel. Bakalaureusetöö eesmärk on anda teaduskirjanduse põhjal ülevaade erinevatest ajaloolistest positiivsetest ja negatiivsetest mõjuteguritest looduslikele ja pool-looduslikele ökosüsteemidele ja nende mõju võimalikust ajalisest ulatusest. Töö juhendajad Triin Reitalu ja Elvi Liiv.

Laelatu puisniit – ökosüsteem, mis on kujunenud tänu pikaajalisele mõõdukale inimmõjule. Foto: T. Reitalu

 

Erinevate majandamisvõtete mõju kraavide elurikkusele põllumajandusmaastikes

Kraavidel on väga oluline roll elurikkuse hoidmisel põllumajandusmaastikes. Erinevate maastikuelementide seas Eesti põllumajandusmaastikel on kraavid kõige suurema pindalaga ning pakuvad elupaika arvukatele looma- ja taimeliikidele nii vees kui maismaal. Sellepärast on oluline teada, milliste majandamisvõtetega on võimalik soodustada erinevate liikide esinemist kraavides ning nende kallastel. Millised võtted soodustavad kõige rohkemaid liike ning millised kõige haruldasemaid liike? Töö on seotud projektiga “Loodusrikas Eesti”, mille käigus katsetatakse põllumeestega koos erinevaid elustikku toetavaid meetmeid põllumajandusmaastikes. Töö juhendajad on Krista Takkis ja Kristiina Jürisoo.

 

 

Põldude servaalade erinevate majandamisvõtete mõju elurikkusele ja loodushüvedele

Elurikkad põllumajandusmaastikud toetavad kestlikku põllumajandust läbi tõhusama tolmeldamise ning kahjuritõrje. Selleks on vaja tagada põlluservades rikkalik kasulike organismide kooslus. Üks viis elurikaste põlluservade toetamiseks on põldude servaalade vähem intensiivne majandamine. Bakalaureusetöös uurime, milliseid meetodeid kasutatakse põldude äärealade vähem intensiivseks majandamiseks, kui edukalt need toetavad põlluservade kasurikooslust ning kas neil meetoditel võib olla ka negatiivseid külgi. Töö on seotud projektiga “Loodusrikas Eesti”, mille käigus katsetatakse põllumeestega koos erinevaid elustikku toetavaid meetmeid põllumajandusmaastikes. Töö juhendajad on Krista Takkis ja Kristiina Jürisoo.

 

Kuidas defineerida looduse taastumist ning kuidas seda mõõta?

Elurikkuse kao ning kliimamuutuse pidurdamiseks on hädavajalik ulatuslik degradeerunud ökosüsteemide taastamine. Endiselt on aga ebaselge, milliste kriteeriumite alusel oleks parim hinnata looduse taastumist ning kuidas seda mõõta. Bakalaureusetöös uurime kirjanduse põhjal, kuidas defineerida taastumist, milliseid indikaatoreid on taastamise edukuse hindamiseks kasutatud ning kuidas taastumise ulatust hinnatakse. Uurime, millised indikaatorid ja meetodid võiksid olla kõige sobivamad laialdaseks kasutamiseks erinevates kooslustes, võimaldamaks erinevates süsteemides tehtud taastamistööde võrdlemist. Töö juhendaja on Krista Takkis.

 

Hõbe-nahkhiire mängulennu käitumine Tartus

Viimasel kümnendil on Euroopas toimunud mitmete nahkhiireliikide levila ja talvitusala laienemine põhja poole. Märkimisväärsete liikide seas on ka kolm Eestit asustavat pikamaarändurit - pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus). Pargi-nahkhiire puhul on automaatsete helisalvestiste abil kindlaks tehtud liigi talvine esinemine Lõuna-Soomes, suurvidevlane on asunud talvituma kortermajades Ukrainas ja Poolas ning hõbe-nahkhiiri on talvel leitud ka Eestis.
Hõbe-nahkhiirte talvine leidumine Eestis tuli esmakordselt ilmsiks Tartus 2011. aasta talvel. Külmade ilmade tõttu liikus ilmselt hoone konstruktsioonide vahel talvitunud loom Archimedese kontorihoonesse. 2013. aastast alates on Tartus teada ka hõbe-nahkhiire puhul talvitusele eelnev „mängulennu“ käitumine, mille käigus lendavad isased loomad ümber kõrgete hoonete tuues samal ajal kuuldavale emastele loomadele mõeldud „peibutushelisid“. Mängulennu kohta on Tartus juhuslikke teateid mitmelt poolt linnast, kuid selle ajalist kestvust, ruumilist ulatust ning ligikaudset isendite arvu ei ole süsteemselt uuritud. Mujal Eestis nähtust teada ei ole.
Bakalaureusetöö käigus uuritaks jalgsitransekte kasutades hõbe-nahkhiire sügisese mängulennu ulatust, ajastatust ning üritataks hinnata mängivate isendite arvu. Sarnane uuring on läbi viidud näiteks Riias: https://eeb.lu.lv/EEB/201011v8_1-4/EEB_8_Suba.pdf. Juhendaja: Oliver Kalda

 

Maastiku struktuuri mõju taimede ja tolmeldajate vaheliste interaktsioonide võrgustikule

Maastike üheülbastumine ning intensiivsed põllumajandusvõtted kahandavad põllumajandusmaastike elurikkust. Lisaks erinevate organismirühmade liigilisele mitmekesisusele ning arvukusele avaldavad need tegurid olulist mõju erinevate organismide vahelistele interaktsioonidele, s.h taimede ning neid tolmeldavate putukate vahelistele suhetele. Bakalaureusetöö raames antakse kirjanduse põhjal ülevaade sellest, kuidas on maastike struktuuri muutused mõjutanud putuktolmlevate taimede ja tolmeldavate putukate vaheliste seoste võrgustikke. Töö juhendajad on taimeökoloog Tsipe Aavik ja tolmeldamisökoloog Virve Sõber.

 

Linnastumise mõjud taimede ja tolmeldajate vahelistele interaktsioonidele

Üha kasvav linnastumine mõjutab oluliselt nii tolmeldajaid kui ka neist sõltuvaid õistaimi. Linnastumise mõju elurikkusele võib olla nii soodne kui ka ebasoodne, sõltudes nii linnastumise määrast kui ka organismide omadustest. Bakalaureusetöö annab ülevaate uurimustest, kus on käsitletud tolmeldavate putukate ning putuktolmlevate taimede mitmekesisuse ja arvukuse muutuste seoseid linnastumise määraga. Töö valmimist juhendavad tolmeldamisökoloog Virve Sõber ning taimeökoloog Tsipe Aavik.

 

Taimede geneetilise mitmekesisuse seire taimekoosluste taastamisel

Geneetiline mitmekesisus on oluline elurikkuse komponent, kuna aitab taimepopulatsioonidel erinevate keskkonnamuutuste tingimustes püsima jääda. Hoolimata geneetilise mitmekesisuse olulisest rollist hinnatakse elurikkuse geneetilise varieeruvuse taastumist seireprojektides harva. Bakalaureusetöö annab kirjanduse põhjal ülevaate erinevatest võimalustest, millist olulist lisainfot annab geneetilise mitmekesisuse hindamine pärast taastamistöid. Samuti tuuakse töös välja erinevad näited nendest taastamise edukust hindavatest seireprojektidest, mille raames arvestatakse taimede geneetilist mitmekesisust. Bakalaureusetöö valmib mitme rahvusvahelise koostöövõrgustiku (COST) temaatika raames, milles maastike elurikkuse töörühma liikmed Eesti esindajatena osalevad: G-BiKE (Genomic BIodiversity Knowledge for Resilient Ecosystems) ja ConservePlants (An integrated approach to conservation of threatened plants for the 21st Century). Bakalaureusetöö valmimist juhendab Tsipe Aavik.

 

Taimede makrogeneetika

Organismide geneetiline mitmekesisus on üks peamistest elurikkuse komponentidest liigilise ning ökosüsteemide mitmekesisuse kõrval. Kuigi geneetilise mitmekesisuse hindamine on viimastel aastatel muutunud üha tavapärasemaks, piirdub suurem osa teadusuuringuid jätkuvalt vaid ühe või mõne liigi käekäigu hindamisega. Seetõttu on keeruline teha üldistusi geneetilise mitmekesisuse regionaalsete ja globaalsete mustrite ning neid määravate tegurite kohta. Samuti on pea võimatu hinnata, kas ja mil määral on globaalsed muutused, s.h kliimamuutused ning looduslike kasvukohtade kadu, seda olulist elurikkuse komponenti mõjutanud. Makrogeneetika on värske teadusharu, mis koondab olemasolevaid uuringuid organismide geneetilise mitmekesisuse kohta, et hinnata selle olulise elurikkuse komponendi mustreid ning tuvastada seda määravaid seaduspärasid. Bakalaureusetöö eesmärk on anda kirjandusel põhinev ülevaade makrogeneetikast kui teadusharust, taimedele keskenduvatest makrogeneetilistest uuringutest ning peamistest selle valdkonna teadustulemustest. Töö juhendaja on Tsipe Aavik.

 

Rohumaade metsastamise ajalugu, tulevik ja ökoloogilised mõjud

1960ndatel aastatel otsustati nõukogulike kampaaniate käigus metsastada ja teha seeläbi "majanduslikult kasulikumaks" suur hulk elurikkaid niidukooslusi. Pool sajandit hiljem pakutakse välja sama lahendus veel väheste järelejäänud niidualade metsastamiseks kliimaeesmärkide saavutamise nimel. Kas tegu on tulemusliku meetodiga või on metsastamisplaanides olulisi vajakajäämisi? Bakalaureusetöö eesmärgiks on koondada teadmised avamaastike metsastamise ajaloost ja tänasest seisust ning kirjeldada metsastamise ökoloogilisi tagajärgi, sh mõju tolmeldajatele, mullaelustikule ning niitudega seotud elurikkusele ja looduse hüvedele tervikuna. Töö juhendajateks on Aveliina Helm ja Elisabeth Prangel.

Metsastamiskampaaniad 1960ndatel lõid kunagistele liigirikastele niitudele üheülbalisi "puupõlde". Loopealsele rajatud mets Saaremaal.

 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

MAGISTRITÖÖD:

Lubjarikkad rohumaad kui kahjuritõrje lähtekooslused

Pool-looduslikud rohumaad “pakuvad” paljusid ökosüsteemiteenuseid, mis on olulised ka näiteks ümbritsevatele põllumajandusmaadele. Üheks selliseks teenuseks on kahjuritõrje, kus rohumaadel elavad linnud ja putukad toituvad muuhulgas ka kahjuritest ümbritsevatel põldudel. Magistritöö teema ja välitööd haakuvad meie töörühmas käimasoleva rahvusvahelise InterRest projektiga. Selle InterResti alamprojekti eesmärk on hinnata, kui suures osas rohumaadel tegutsevad linnud toituvad kahjurputukatest. Eelnevalt on projekti käigus juba hinnatud lindude ja nende toidu liigilist koosseisu rohumaadel. Välja pakutava projekti oluliseks osaks on välieksperiment, milles keskendutakse eelkõige liblikaröövikutele – rohumaadele pannakse välja kunströövikuid, kelle pealt on pärast näha nokajälgede hulk. Katse aitab hinnata, millised rohumaade keskkonnatingimused ja ümbritseva maastiku struktuurielemendid soodustavad nende lidude rohkust, kes potentsiaalselt aitavad ka ümbritsevas maastikus kahjureid tõrjuda. Katse teostatakse rohumaadel, kus lindude liigilist koosseisu on juba eelnevalt hinnatud. Sarnast katse metoodikat on kasutatud näiteks selles artiklis: https://besjournals.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/1365-2664.12409
Juhendajad: Aveliina Helm, Triin Reitalu

 

Tolmeldamise efektiivsus lubjarikastel rohumaadel

Pool-looduslikud kooslused on tuntud tolmeldajate rohkuse poolest ja on ka oluliseks tolmeldajate lähtekoosluseks ümbritsevatele põllumajandusmaastikele. Tolmeldajate loendamine erinevatel taimeliikidel annab hinnangu interaktsioonide rohkusest. Samas, ei tähenda putuka viibimine taime õiel veel seda, et putukas seda taimeliiki ka efektiivselt tolmeldaks. Tolmeldamise efektiivust võimaldab hinnata välieksperiment, kus osadel taimedel õied kaetakse enne õitsemise algust kinni nii, et tolmeldajad ligi ei pääse. Pärast õitsemist hinnatakse seemnete arvu kinni kaetud ja kinni katmata (tolmeldajatele avatud) taimedel. Kasutades katse tulemusi, saab hinnata, millised keskkonna ja maastikuparameetrid tolmeldamise efektiivsust mõjutavad. Katses kasutatakse ühte taimeliiki, mis on uuritavatel niitudel laialdaselt levinud. Katse teostatakse rohumaadel, kus tolmeldajate ja taimede liigilist koosseisu on juba varem hinnatud. Sarnast katse metoodikat on kasutatud näiteks selles artiklis: https://bmcecol.biomedcentral.com/articles/10.1186/s12898-017-0116-1
Magistritöö teema ja välitööd haakuvad meie töörühmas käimasoleva rahvusvahelise InterRest projektiga. Juhendajad: Aveliina Helm, Triin Reitalu

 

Varise lagunemiskiirus lubjarikastel rohumaadel

Muld sisaldab miljoneid mikroorganisme, kelle kaasabil taimede ja teiste organismide suremisel tekkinud varis lagundatakse huumuseks ja toitaineteks, mis on taimedele uuesti omastatavad. Lagundamise kiirus sõltub nii mikroorganismide mitmekesisusest kui mitmetest keskkonnaparameetritest (niiskusaste, temperatuur, mulla pH jne). Lagundamise hindamiseks on teadlased välja töötanud lihtsa ja veidi lõbusana kõlava indeksi – teekoti indeks. Nimelt kaevatakse mulda kaks teekotti – üks kiiresti laguneva teega (näiteks roheline tee) ja üks aeglaselt laguneva teega (näiteks rooibos). Teekotte hoitakse mullas 90 päeva ja seejärel need kaalutakse. Suhe aeglaselt laguneva ja kiirelt laguneva teekoti kaalu vahel annab infot varise lagunemiskiiruse kohta koosluses. Kasutades katse tulemusi, saab hinnata, kas ja millised bioloogilised, keskkonna ja maastikuparameetrid mulla lagundamisaktiivsust mõjutavad. Katse teostatakse rohumaadel, kus hinnatakse ka taimede ja mulla seente liigirikkust ja liigilist koosseisu ning mulla omadusi (pH, süsiniku ja toitainete sisaldus). Teekoti indeksist saab põhjalikumalt lugeda siit: https://besjournals.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/2041-210X.12097
Magistritöö teema ja välitööd haakuvad meie töörühmas käimasoleva rahvusvahelise InterRest projektiga. Juhendajad: Tanel Vahter, Triin Reitalu

 

Linnastumise mõjud taimede ja tolmeldajate vahelistele interaktsioonidele

Üha kasvav linnastumine mõjutab oluliselt nii tolmeldajaid kui ka neist sõltuvaid õistaimi. Linnastumise mõju elurikkusele võib olla nii soodne kui ka ebasoodne, sõltudes nii linnastumise määrast kui ka organismide omadustest. Magistritöö raames saab võrrelda erinevate majandamisvõtete mõju tolmeldaja- ja taimekooslustele Tartu linna rohealadel. Töö valmimist juhendavad tolmeldamisökoloog Virve Sõber ning taimeökoloog Tsipe Aavik.

 

Kaasaegse ja ajaloolise maastiku struktuuri mõju hariliku nurmenuku erikaelsusele

2019. aastal algatatud harrastusteaduse kampaania “Eesti otsib nurmenukke” (“Looking for Cowslips”) raames koguti nurmenuku andmeid üle Eesti ka 2020. aasta kevadel. Osalejatel paluti uurida, kui palju on ühes kohas nurmenuku kahte eri tüüpi õisi. Ühel tüübil asetsevad tolmukad madalamal ja emakas kõrgemal (L-tüüp), teisel tolmukad kõrgemal ja emakas madalamal (S-tüüp). Selliste õitega taimi kutsutakse erikaelseteks ning see on üks viis, kuidas taimed väldivad iseviljastumist, sest vaid teist tüüpi õiest pärit õietolm on võimeline viljastuma. Heades tingimustes on tavaliselt mõlemat tüüpi õisi umbes võrdselt, kuid nurmenukule sobivate elupaikade kadumise tõttu võib see tasakaal kaduda. Elurikkuse mustrid reageerivad taolistele maastiku muutustele enamasti ajalise viibega. Magistritöö raames uuritaksegi, kas näeme viibega vastust elupaikade kahanemisele ka erikaelsuse mustrites. Töö raames tuleb koguda ruumilisi andmeid, kasutades selleks erinevaid kaasaegseid kui ka ajaloolisi kaarte. Magistritöö tulemused on plaanis vormistada ka teadusartiklina. Töö juhendajad on Tsipe Aavik, Marianne Kaldra ja Iris Reinula.

 

Erikaelsuse mõju hariliku nurmenuku geenivoolule

Maastikugeneetika on populatsioonigeneetika ning maastikuökoloogia meetodeid kombineeriv teadusharu, mille abil saame hinnata, kuidas mõjutavad keskkonnatingimused ning maastikustruktuur geneetilist mitmekesisust ning geneetilise info vahetust ehk geenivoolu. Lisaks maastiku iseloomule taimepopulatsioonide vahel võib geenivool sõltuda ka muudest teguritest. Meie töörühmas uuritaval harilikul nurmenukul esineb kaks õietüüpi. Ühel tüübil asetsevad tolmukad madalamal ja emakas kõrgemal (L-tüüp), teisel tolmukad kõrgemal ja emakas madalamal (S-tüüp). Selliste õitega taimi kutsutakse erikaelseteks ning see on üks viis, kuidas taimed väldivad iseviljastumist, sest vaid teist tüüpi õiest pärit õietolm on viljastamisvõimeline. Aga erand kinnitab reeglit - mõningatel puhkudel võib edukas paljunemine toimuda ka siis, kui õietolmu vahetavad kaks L-tüüpi nurmenukku. See omakorda võib põhjustada erinevusi S- ja L-tüüpi õite geenivoolus ja geneetilises mitmekesisuses. Elupaikade killustumise tingimustes võib loodusliku valiku surve lõpuks eelistadagi "vähem pretsensioonikaid" L-tüüpi nurmenukke. Magistritöös uuritakse, kas ja mil määral S- ja L-tüüpi isendite geenivoolu mustrid erinevad ning kuidas mõjutab seda ümbritsev maastik. Töö iseloom on mitmekesine ning hõlmab labori-, kaardi- ja välitöid. Töö valmimist juhendavad Tsipe Aavik ja Iris Reinula.

 

Taimede geneetilise ja liigilise mitmekesisuse seos loopealsetel

Suur osa looduskaitsetegevusest keskendub liigilise mitmekesisuse säilitamisele, kuna tihti eeldatakse, et liigiline mitmekesisus peegeldab ka teisi elurikkuse komponente, näiteks geneetilist mitmekesisust. On aga leitud, et erinevate mehhanismide koostoimel võib geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahel esineda nii positiivseid kui ka negatiivseid seoseid või mõnel juhul ei ole seost tuvastatud. Magistritöö eesmärk on uurida juba kogutud andmete põhjal, milline on hariliku nurmenuku (Primula veris) populatsioonide geneetilise mitmekesisuse seos loopealsete liigilise mitmekesisusega ning milliseid looduskaitselisi järeldusi selle põhjal teha saab. Töö juhendajad on Tsipe Aavik ja Iris Reinula.

 

Teeservade tähtsus elurikkuse hoidmisel

Olukorras kus Eesti traditsioonilistes maastikes leidunud niidukooslused on drastiliselt vähenenud, pakuvad teeservad olulisi elupaku Eesti niiduliikidele. Teeservad saavad olla ka ökoloogilisteks koridorideks killustunud niiduelupaikade vahel. Oleme töörühmas varasemalt koostanud Eesti Maanteeametile ülevaate teeservade loodussõbralikumast hooldusest, kuid konkreetsemat tähelepanu vajab Eesti teeservade seisund ning roll elurikkuse hoidmisel. Magistritöö eesmärgiks ongi kaardistada liigirikkust toetavad teeservad Eestis, selgitada välja, millised faktorid mõjutavad kõrge loodusväärtusega teeservade esinemist ning tuvastada, milline on heas seisus teeservade roll niidukoosluste sidususe tagamisel. Töö käigus tuvastatakse ka piirkonnad, kus teeservade loodussõbralik hooldus aitab kaasa elupaigakoridoride loomisele ning maastike sidususe tagamisele. Töö viiakse läbi osana projektist RESTFUNC ning kasutatakse nii olemasolevaid kaardiandmeid kui ka magistrandi poolt kogutavaid välitööandmeid. Töö juhendajad on Aveliina Helm ja Triin Reitalu.

Kuiva rohumaa liigid teeservas Saaremaal. Foto: T. Reitalu

Ajalised viibed populatsioonide ja interaktsioonide taastumisel

Koosluste taastamise järel läheb aega, enne kui taastuvad populatsioonid ja liikidevahelised interaktsioonid. Magistritöös uurime, kuidas sõltub nende taastumine maastiku ajaloost ja struktuurist ning interaktsioonides osalevate liikide tunnustest ja elukäigust. Tegu on olulist uut teaduslikku teadmist loova tööga, mille käigus vaadatakse varasemalt väga vähe uuritud süsteeme ja protsesse. Töös kasutame taastatud loopealsetelt kogutud andmeid taimede, mesilaste ning liblikate hulgast. Töö viiakse läbi projekti RESTFUNC osana ning juhendajateks on teadur Krista Takkis ja tolmeldamise spetsialist Jelle Devalez.

 

Looduse hüvede taastumine koosluste taastamisel

Hetkel on käimas ÜRO ökosüsteemide taastamise kümnend ning ülemaailmselt on suur fookus sellel, kuidas taastada toimivad ökosüsteemid, mis tagavad oluliste looduse hüvede ehk ökosüsteemiteenuste jätkusuutlikkuse ja säilimise. Ökosüsteemiteenuste taastumine võib aga võtta omajagu aega, põhjustades olulist ajalist viivet taastamistegevuste ja ökosüsteemide täieliku funktsioneerimise saavutamise vahel. Magistritöö vastab küsimusele kui kiiresti looduse hüved taastuvad ning mil määral sõltub erinevate looduse hüvede taastumine maastikulisest koosseisust, taastamiseks valitud võtetest ning ökosüsteemi degradatsiooni astmest. Mudelsüsteemina kasutame Eesti loopealseid, mille suuremahulised taastamistegevused on just lõppemas. Suur osa andmetest on juba olemas, kuid võimalus on ka välitöödeks ja andmekogumiseks. Töö juhendajateks on Aveliina Helm ja Elisabeth Prangel.

 

Eesti ja Läti puisniitude elurikkuse ja looduse hüvede taastamine

Hetkel on käimas mahukas looduskaitseprojekt, mille käigus taastatakse 500 hektarit puisniite Eestis ja 200 hektarit Lätis. Puisniitude näol on äärmiselt liigirikaste ja haruldaste ökosüsteemidega, mille pindala on viimase 100 aastaga vähenenud rohkem kui 1000 korda. Enne taastamistöid viime läbi seire taastamata puisniitudel, et tuvastada, milline on taastamise mõju erinevatele liigirühmadele ning teistele puisniitude olulistele omadustele. 2023. aasta suvel toimuvatel välitöödel kogume andmeid nii taimede, putukate, mullaseente kui ka vanade puude ja traditsiooniliste tööviiside kohta. Magistritöö eesmärgiks on kirjeldada seni vähetuntud rühmade elurikkust puisniitudel ning anda soovitusi taastamistööde läbiviimiseks. Töö viiakse läbi osana projektist WoodMeadowLIFE. Juhendajateks on Triin Reitalu ja Aveliina Helm.