Suurema saagikuse nimel on inimene hakanud kasutama üha rohkem taimekaitsevahendeid ja väetisi. Need aga vähendavad looduslike liikide võimalusi põllumajandusmaastikes hakkama saada ning on pidulaud kahjuritele, kellele looduslikke vaenlasi intensiivselt majandataval põllul napib. Sellest, kuidas loodus saab põllupidajat tema tegevustes aidata, kirjutavad maastike elurikkuse töörühma taastamisökoloogia teadur Krista Takkis ja taastava põllumajanduse spetsialist Katrin Tambet.
Neljandik Eestimaast on kasutuses põllumajandusmaana, aga ringi sõites võime märgata, et põllumajandusmaastikud ei pakugi meile alati silmailu. Põllulappide kirevuse ja paljususe asemel on põllud muutunud mastaapseks, igavaks ja ühekülgseks.
Ekstreemse näitena võis 2024. aasta aprilli lõpus Haljala kandis näha nii võimsat tolmupilve, et see takistas liiklust Tallinn-Narva maanteel. Selle põhjustas kuiva kevadega suurtelt katmata põldudelt lendu läinud muld, mis väärtusliku toidu kasvatamise asemel lõpetas tolmuna Haljala elanike aknalaudadel ja hingamisteedes.
Suurema saagikuse nimel oleme hakanud kasutama üha rohkem taimekaitsevahendeid ja väetisi, mis samal ajal vähendavad looduslike liikide võimalusi põllumajandusmaastikes hakkama saada. Väikesed põllulapid on liidetud tohututeks massiivideks, kus sageli kasvavad vaid üksikud sordid. Suured monokultuurpõllud on ideaalne pidulaud kahjuritele, sest neile on seal toitu külluses, nende looduslike vaenlaste elupaiku aga minimaalselt.
Selle tagajärjel on näiteks põllulindude arvukus, mis peegeldab hästi ka ülejäänud elustiku seisukorda põllumajandusmaastikes, Eestis viimase 40 aasta jooksul kukkunud koguni 50% võrra (Keskkonnaportaal, 2024). Mõnel pool Eestis on elupaikade ja toidubaasi vähenemine juba viinud põldudelt lõokeselaulu ja ka lõokeste „teenuse“ kahjurputukate hävitajana.
Looduse abi põllumehele on väga mitmekülgne ning seda suurem, mida tõhusamalt maaharija ise loodust hoiab. Muldade tervise ja maastike elurikkuse eest hoolitsemine suurendab põllumajandustootmise võimekust ja muudab selle vastupidavamaks muutlikele ilmastikuoludele.
Kahjulike organismide hirmus on loodust põllumajandusmaastikest enamasti välja tõrjutud, mõtlemata, et iga kahjuri kohta on looduses üle tuhande kasuliku (või vähemalt kahjutu) liigi. Näiteks võivad erinevad organismid hävitada kahjureid, tolmeldada põllukultuure ja viljapuid, piirata toitainete jõudmist veekogudesse, vähendada haiguspuhanguid, tugevdada kultuurtaimede vastupidavust põuale ja haigustele, ning nad teevad seda, küsimata selle kõige eest sentigi.
Soodustades agroökosüsteemide toimimist, soodustame ka looduse suuremat abi oma põldudel. See tähendab, et kuigi kahjurid ja haigused ei kao põldudelt täielikult, jääb nende levik põllul tänu looduslikele vaenlastele allapoole tõrjekriteeriumi ning seeläbi säästame raha ning ka elukeskkond muutub puhtamaks.
Koos uue vegetatsiooniperioodi algusega on hea aeg vaadata üle oma maad ja mõelda nende käekäigule. Kas minu põldudel ja nende ümbruses on kohta elurikkusele? Kas seal on toimetamas mulle kasulikud mutukad-putukad? Kas minu muldade tervis ja elurikkus on piisavalt hea, et toetada tervete ja tugevate taimede kasvu?
Loodusega koos töötamine nõuab selle mustrite tundmist. Iga põld on erinev, seega pole ühtset retsepti, mis töötaks kõigis ettevõtetes ja kõigil põldudel. Tasub katsetada erinevaid lähenemisviise, mis sobivad maastiku, tootmisviisi, tehnika ja võimalustega. Alustada tasub väikeste sammudega ning järgemööda katsetada erinevaid loodushoidlikke põllumajandusvõtteid. Näiteks vahekultuuride kasvatamine on lihtne ja efektiivne viis mulla tervise parandamiseks ning ka elurikka rohumaariba rajamine ei nõua suurt pingutust, võib aga tuua arvestatavat kasu. Põnevat katsetamist jagub aastateks!
Kogemuste vahetamine ja naabritega koostöö tegemine aitab paremini aru saada, millised loodushoidlikud meetodid toimivad kõige paremini. Loodushoidlike teemade, nt taastava põllumajanduse kohta on Eestis ka järjest rohkem võimalik infot koguda, olgu see erinevatel põllupäevadel, taskuhäälingutest, blogide, konverentside kui ka veebilehtede vahendusel (nt www.heapõld.ee).
Miks me siis ei peaks tahtma oma põldudel aidata kaasa agroelurikkuse loomisele, mis omakorda toetab põllumajanduslikku tegevust ja tagab selle jätkusuutlikkuse?
Võtmesõnaks on mitmekesisus
Mitmekesisus maastikus ja majandamisvõtetes aitab tagada looduse toe ja suurema vastupidavuse keskkonnamuutustele.
- Mida mitmekesisemad on looduslikud elemendid maastikus (niidud, rohumaaribad, põõsaribad, metsatukad), seda rohkem kasulikke liike seal leidub.
- Teadustööd on leidnud, et kui maastikus on vähemalt 20% (pool)looduslikke elemente, siis tagab see tõhusama loodusliku kahjuritõrje põldudel ning ka kõrgema saagikuse.
- Liigendatud maastikes levivad kahjurid ja haigused aeglasemalt kui suurtel monokultuursetel põldudel. Kahjurite vaenlased aga saavad mööda maastikuelemente paremini liikuda.
- Puuderead, põõsaribad ja metsatukad põldude vahel vähendavad tuulekiirust ning mulla ärakannet tuule ja vihmavalingutega.
- Väiksematel põldudel jõuavad looduslikud vaenlased kahjuriteni paremini ja kiiremini. Suurtel, ühetaolistel põldudel ei puugi nad kõikjal kahjuriteni jõuda.
- Mida õie- ja liigirikkamad on maastikuelemendid ja püsivad rohumaaribad, seda rohkematele kasulikele liikidele nad elupaika pakuvad.
- Viljavaheldus ja vahekultuuride kasutamine aitab vältida nii haiguste kui ka kahjurite kuhjumist, parandab mulla tervist, tõstab orgaanilise aine sisaldust, muudab mulla põuakindlamaks ja vähendab erosiooni. Haiguste ja kahjurite vastu aitab ka erinevate sortide üheaegne kasvatamine põllul.
- Kliimamuutustest tingitud uute väljakutsete valguses tuleb kasuks nii riskide maandamine erinevaid kultuure kasvatades, muldade erosiooni- ja põuakindluse parandamine kui ka kasulike putukate ja ämblike esinemine põldudel, kes on valmis ära sööma nii vanu kui ka uusi siia jõudvaid kahjureid.
Paljude loodushoidlike võtete kohta saab lisaks teadmisi ammutada LIFE-IP projekti “Loodusrikas Eesti” veebilehelt www.heapõld.ee.
Artikkel ilmus Postimehe lisalehe Maaelu veebiuudisena.
