17. juunil kell 10.15 kaitseb Iris Reinula botaanika ja mükoloogia erialal doktoritööd niidutaimede geneetilisest varieeruvusest muutuvas maastikus („Genetic variation of grassland plants in changing landscapes“).
Hiljutised maakasutuse muutused on toonud kaasa ulatusliku looduslike ja poollooduslike koosluste killustumise. Paljud poollooduslikud rohumaad ehk pärandniidud on kinni kasvanud või muudetud intensiivselt majandatavaks põllumaaks, mis on halvendanud niidutaimede kasvukohatingimusi. Selle tulemusena on elurikkus, sealhulgas geneetiline mitmekesisus (liigi- või populatsioonisisene mitmekesisus) märkimisväärselt kahanenud. Kuna geneetiline mitmekesisus tagab organismide võime keskkonnamuutustega kohastuda, on selle kaitsmine ja säilitamine ülioluline.
Iris Reinula doktoritöö eesmärk oli hinnata maastiku struktuuri ja maakasutuse muutuse mõju rohumaade taimede geneetilisele mitmekesisusele ja geenivoolule. Töös kasutati uurimisliikidena mägiristikut (Trifolium montanum) ja harilikku nurmenukku (Primula veris) ning leiti, et poollooduslikud niidukooslused, eriti kõrgema servatihedusega pärandniidud populatsioonide ümbruses, toetavad niidutaimede geneetilist mitmekesisust, kuid metsa mõju geneetilisele mitmekesisusele oli muutlik. Uuriti ka taimepopulatsioonide vahelise maastiku mõju geenivoolule (geneetilise info vahetust populatsioonide ja isendite vahel õietolmu või seemnete leviku teel) nende vahel ja leiti, et tavaliselt eeldatav muster, kus geograafiliselt kaugemal asuvad populatsioonid on ka geneetiliselt erinevamad, kehtib vaid teatud olukordades. Suurem niidukoosluste osakaal populatsioonide vahel hõlbustas geenivoolu.
Avatud ning kinnikasvanud pärandniitudel läbiviidud uuringutes leidis doktoritöö autor, et adaptiivne geneetiline mitmekesisus oli kinnikasvanud loopealsetel kõrgem kui avatud loopealsetel, neutraalne geneetiline mitmekesisus püsis aga muutumatuna – see viitab, et taimepopulatsioonid on uute keskkonnatingimustega kohastumas.
Kokkuvõttes saadi teada, et kuigi rohumaataimede geneetilist mitmekesisust mõjutab kinnikasvamine, tuleks püüelda heterogeensete rohumaade poole ja looduskaitseliste tegevuste plaanimisel arvestada skaalade, viibinud vastuste ja maakasutuse ajalooga.
Doktoritöö juhendaja on makroökoloogia kaasprofessor ja maastike elurikkuse töörühma juht Tsipe Aavik. Oponendiks on Saksamaal asuva Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse vanemteadur Walter Durka.
Doktoritööd saab lugeda siit.
