Maastike elurikkuse töörühma juht, taastamisökoloogia professor Aveliina Helm mõtiskleb Postimehe lisalehes Trinokkel nii elurikkuse seisundist, loodusearmastusest ja ökoloogilisest kirjaoskusest kui ka tänastest looduskaitselistest vajadustest.
Mis võiks olla põhjus, et looduse kaitse muutub seda keerulisemaks, mida kehvemas seisus ta on? Kas me märkame veel, kui loodus vaesub, või harjume lihtsalt uue normaalsusega? Ja kui me enam ei tunne ega mäleta, mis on kadunud, kas me oskame seda veel väärtustada?
Kas me näeme ka Eestis teadlikku püüdu nõrgendada inimeste loodusearmastust, külvata kahtlust looduskaitse vajalikkuse osas ning seeläbi sillutada teed regulatsioonide lõdvendamisele? Kuidas jõuda selleni, et oskaksime looduse „keelt“ paremini ning peaksime arusaamist looduse toimimisest ja teda mõjutavatest teguritest elementaarse hariduse ja intelligentsuse osaks?
Kas Eesti oleks rikkam riik, kui nõukogude maaparanduskampaania oleks täiel määral õnnestunud ning meie sood ja loodusmaastikud hävinud? Või kas oleksime õnnelikum rahvas, kui Lahemaa rahvuspargi asemel laiuksid kaevandusalad või tavaline asulate, teede ja põllumaade maastik?
Loe arvamuslugu Postimehe veebist.
