Tartu Ülikooli vedamisel toimunud Eesti ühe suurima mardika eremiitpõrnika (Osmoderma barnabita) otsingud lubasid kohtuda 54 isendiga Koiva jõe puisniitudel ja kolmega Abruka saarel. Kogu Euroopas kaitse all oleva ning peamiselt puisniidul ja -karjamaal elutseva eremiitpõrnika uurimine aitab teadlastel muuhulgas anda soovitusi pärandniitudel tehtava taastamistöö tõhustamiseks.
Eremiitpõrnikas kuulub Berni konventsiooni II lisa ning Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide nimekirjadesse – eremiitpõrnika kaitsmise eest kanname vastutust kõik. Eestis, kus eremiitpõrnikas on oma loodusliku levila põhjapiiril, on mardikas riikliku kaitse all (II kaitsekategooria) ning Punases Nimestikus märgitud kriitilisse seisundisse.
Mardika tüüpiliseks elupaigaks on puisniit ja -karjamaa, mis mõlemad kujunenud sajandite pikkuse mõõduka niitmise või karjatamise tulemusel. Siiski võib eremiitpõrnikat kohata ka kinnikasvanud puisniitudel, tammikutes, harva ka parkides või alleedel. Eremiitpõrnika enamlevinud haudepuu kujutab endast tüveõõnsus(t)ega ja päikesele avatud 150.–400. aastat seisvat tamme, mille tüveõõnsuses leidub rohkesti niisket detriiti – pudedat, väikesteks osakesteks lagunenud loomse ja taimse koe jäänuseid. Mardikat on eksperdid leidnud ka surnud seisvatel puudel, kuid enamasti on need liigile läbikuivamise tõttu mittesobivad. Eremiitpõrnikas on Eesti üks suurimaid mardikalisi, kelle kehapikkus võib ulatuda kuni nelja sentimeetrini.
2024. suvel toimunud välitööde üksteist seirekohta asusid Saaremaal Saareküla puisniidul, Loode tammikus, Viidumäe lehtpuistus ja Abruka taastavatel puisniitudel, Pärnumaal Nedrema puisniidul ja Puhtu salumetsas ning Valgamaa Koiva jõe valgala puisniitudel. Seire läbiviimiseks kasutasid Tartu Ülikooli tudengid ja harrastusteadlased-vabatahtlikud käesoleva kirjatüki autori juhendamisel esimest korda Eestis feromoonpüüniseid, mille sobivust seireks olime aasta varem katsetanud Abruka saarel.
Igale alale paigaldasime kaks-kolm detriidiga täidetud püünist – valget, 10–15 cm kõrgust valget anumat –, mille asetasime vastu puu tüve või riputasime oksale. Detriit aitab hoida sobivaid tingimusi selleks, et eremiitpõrnikas seal püsiks ja järgmise püünise kontrollini ellu jääks. Püünise vatitükile tilgutasime paar tilka feromoonvedelikku, mis sisaldab eremiitpõrnika sünteetilist suguferomooni või (R) - (+) - gamma-dekalaktooni ainet. Isased eremiitpõrnikad eritavad iseloomuliku lõhnaga suguferomooni ja see võib meenutada parknaha, mango või aprikoosi lõhna. Püüniseid kontrolliti iga viie päeva järel.
Vaatamata sellele, et otsisime põrnikat üheteistkümnelt erinevalt alalt, leidsime teda ainult Abrukalt ja Valgamaalt Koiva jõe äärsetelt puisniitudelt. Viimati nimetatul on mardika asurkond tihedalt seotud Läti-poolse eremiitpõrnika asurkonnaga. Kokku nägime 57 eremiitpõrnikat – 54 Koiva piirkonnas ja kolme Abruka saarel, kus 2023. aastal oli olnud vaid üks isend. Käesolev leid annab lootust, et Abruka saarel esineb elujõuline, kuid isoleeritud eremiitpõrnika populatsioon.
Eremiitpõrnika populatsioonide säilimiseks on ülioluline niitude, karjamaade ja teiste avatud mosaiiksete maastike hooldamine nende võsastumise vältimiseks. Samuti on väga tähtis mardikate haudepuude ja teiste vanade, õõnsate ning kuivade puude säilimine nii puisniitudel ja -karjamaadel kui ka parkides ja alleedel. Eremiitpõrnikat uurides saab täpsustada mardika levikut Eestis ja anda soovitusi pärandniitude taastamiseks.
Eremiitpõrnika seire oli osa LIFE-i programmi projekti “Puisniitude taastamine ja jätkusuutliku majandamise edendamine Eestis ja Lätis” (WoodmeadowLIFE) tegevustest. Eremiitmardikat käisid otsimas nii vabatahtlikud kui ka Tartu Ülikooli tudengid.
Rohkem teavet: Polina Degtjarenko
