10. veeburaril ilmul ajakirjas Nature Ecology and Evolution põnev üle-Euroopaline uurimus 14. sajandi suure katku, Musta surma, ökoloogilisest jalajäljest. Eestist on artikli kaasautoriteks Triin koos Tallinna Tehnikaülikooli paleoökoloogidega.
Siiani on arvatud, et musta surmana tuntud katkuepideemia tappis aastail 1347-1352 ligi pool Euroopa elanikkonnast. Ajaloolaste senised hinnangud katku ulatuse kohta põhinevad enamasti linnade andmetel, tegelikult elas 14. sajandil umbes 75 % Euroopa inimestest maapiirkondades ja musta surma leviku kohta maapiirkondades on informatsiooni vähe informatsiooni.
Artiklis võeti musta surma ulatuse hindamiseks appi fossiilne õietolm, mida leidub järvede setetes ja soode turbas ja mis pärineb ümbritsevatelt taimedelt andes meile informatsiooni endisaegsete taimekoosluste kohta. Inimeste laiaulatusliku suremuse tagajärjel väheneb piirkonna põllumajandus ning põllud võsastuvad – see on näha ka fossiilses õietolmus, kus suureneb puittaimede osatähtsus. Fossiilse õietolmu abil joonistuvad artiklis välja piirkonnad, kus 14. sajandil tõesti põllumaade pindala oluliselt vähenes – Skandinaavias, Prantsusmaal, Saksamaa edelaosas, Kreekas ja Kesk-Itaalias – see toetab ka keskaegsetes allikates tõestatud kõrget suremust. Samas näitas uuring, et üsna paljudes piirkondades, sealhulgas suures osas Kesk- ja Ida-Euroopas ning ka mitmel pool Lääne-Euroopas, jätkus elu üsna loomulikul viisil ja musta surma mõju neis piirkondades ei olnud nii drastiline kui seni arvatud.
Loe artiklit siit ja artikli eestikeelset kokkuvõtet siit.
Izdebski, A., Guzowski, P., Poniat, R. ... Reitalu, T. ...Masi, A. (2022) Palaeoecological data indicates land-use changes across Europe linked to spatial heterogeneity in mortality during the Black Death pandemic. Nat Ecol Evol. https://doi.org/10.1038/s41559-021-01652-4
Õietolmu hulgast tuletatud sajandi lõikes toimunud muutused rahvastikus. Tumeroheline ja -punane toon tähistavad vastavalt olulist kasvu ja vähenemist.
