Rahvusvahelise teadlasrühma eile avalikustatud uuring näitab, et looduslike liikide geneetilise mitmekesisuse seire Euroopas on ebapiisav ja lünklik. Seetõttu võib märkamata jääda oluliste, elurikkuse püsimist tagavate geneetiliste variantide ehk evolutsiooni vundamendikivide kadumine taime- ja loomapopulatsioonides.
Kliimamuutused avaldavad märkimisväärset survet paljudele liikidele, eriti aga leviku äärealadel olevatele taime- ja loomapopulatsioonidele, kelle jaoks on kliimamuutustega kohastumine eriti oluline. Populatsioonide püsimajäämist mõjutab üha enam nende võime taluda äärmuslikku kuumust või põuda, aga ka suutlikkus tulla toime piirkonda asustavate uute liikidega. Kui keskkond muutub taime- ja loomapopulatsioonidele ebasoodsaks, võimaldab just DNA järjestuse varieeruvus ehk geneetiline mitmekesisus asurkondadel uute tingimustega kohastuda ja vältida väljasuremist või sundi vahetada elupaika.
Ökoloogia tippajakirjas Nature Ecolgy & Evolution ilmunud üleeuroopaline uuring, milles osales 60 ülikooli ja 31 uurimisinstituuti, andis ülevaate geneetilise mitmekesisuse seirest kogu Euroopas. Ka pakkus uuring soovitusi, milliste Euroopa piirkondade populatsioonides tuleks geneetilise elurikkuse seisundit senisest hoolikamalt jälgida.
„Geneetilise mitmekesisuse seire osas ei ole lood sugugi kiita ka Eestis", tõdes Eestis uuringut juhtinud maastike elurikkuse töörühma juht ja makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik. „Uuringuid on ju Eestis tehtud, kuid enamasti piirduvad need vaid ühel ajahetkel tehtud mõõtmistega – neis puuduvad ajalised kordused ja süsteemsus –, mistõttu valdav osa Eestis tehtud töödest seire kriteeriumite alla ei mahu. Haruldaste liikide kaitsekorralduskavades on geneetiline mitmekesisus, kui üldse mainitud, madalama prioriteediga elurikkuse tasand. See omakorda tähendab, et meil puudub ülevaade, kuidas on aja jooksul erinevates organismirühmades liikide populatsioonide geneetiline mitmekesisus muutunud, rääkimata sellest, et me ei tea, kas ja mil määral ohustavad Eesti taime- ja loomapopulatsioone keskkonnatingimuste muutused."
Uuringu juhtivautori Peter Pearmani sõnul riskime geneetilist mitmekesisust tähelepanuta jättes kriitiliselt oluliste geneetiliste variantide kaotamisega. Samas saaksime tõhusal seirel kindlaks teha võtmepiirkonnad, kus selliseid geenivariante leidub, ning tagada seal liikide kohastumisvõime ja pikaajalise ellujäämise. Samuti võimaldaks see teadmine paremini kavandada maa kasutamist ning toetada ökosüsteemide kaitset ja taastamist. Nimetatu on oluline, et säiliks elurikkus ja liikide pakutavate hüvede (näiteks põllukultuuride tolmeldamise, loodusliku kahjuritõrje, kliima reguleerimise) püsimajäämine.
Uuringut saab lugeda ajakirjast Nature Ecology & Evolution.
Rohkem teavet:
Tsipe Aavik
