Eesti Kunstiakadeemia tudeng Nicole Mikli viis 17. aprillil läbi koosloome töötoad koos Kehra Gümnaasiumi algklassilastega. Töötubade eesmärk oli õpetada õpilastele bioloogilise elurikkuse tähtsust, kasutades samal ajal uuenduslikke teaduspõhiseid õppemeetodeid, et muuta kogemus nii kaasahaaravaks kui ka meeldejäävaks. Lisaks oli töötubade eesmärk hinnata maastike elurikkuse hindajat Rohemeetrit kui väärtuslikku õppevahendit koolidele.
Töötoad algasid sellega, et uuriti kodulinna ajaloolisi kaarte, kus lapsed said teada aastate jooksul maastikul toimunud muutustest. Sellele järgnes lõbus ja hariv uurimisretk Rohemeetriga, mis aitas lastel tuvastada "kõige punasema" koha oma kooli ümbruses.
Töötubade edenedes olid õpilased julgustatud loovalt mõtlema sellele, kuidas oma piirkonnas elurikkust suurendada. Koos töötati välja plaan, mis elavdaks nende kooli lähedal asuvat kõige vähem elurikast tänavanurka. Lapsed pakkusid erinevaid ideid, sealhulgas puude ja põõsaste istutamine, putuka- ja linnuhotellide ehitamine, kahjuliku Sosnovski karuputke eemaldamine ning tegid isegi ettepaneku paigaldada samblast katused lähedalasuvatele hoonetele.
Õpilaste ühisplaanile lilli joonistades märkis üks tüdrukutest: "Maa saab tunda end ilusamini!” Lõpptulemusena said lapsed inspireeritud, õppisid loodust austama ning mõistsid, miks on elurikkus oluline.
Rohemeeter on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi makroökoloogia töörühma ning maastike elurikkuse töörühma välja töötatud rakendus, mis aitab keskkonnatingimusi, maastikustruktuuri ning ökoloogilisi indekseid arvestades hinnata maastiku tuge elurikkuse säilimisele.
