Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor, maastike elurikkuse töörühma juht Aveliina Helm selgitab ERR-i portaalis, kuidas Euroopa Liidu eraldatud ühise põllumajanduspoliitika raha aitab säilitada Eesti mitmekesist maaelu, kohalikku toidutootmist ja Eesti loodust oma mitmekesisuses.
Viimastel nädalatel on ERR-i portaalis ja ka mujalgi ilmunud mitu artiklit, mille sihtmärk on loomapidamine ja talveheina kogumine pärandniitudel. Erinevate valdkondade esindajad on pakkunud välja, et selleks rakendatava põllumajandustoetuse võiks pigem suunata näiteks õpetajate palkadeks või meditsiiniseadmete ostuks. On igati mõistlik, et riigis toimuva rahakasutuse üle käib arutelu. Et diskussioon oleks ka päriselt sisukas ja kvaliteetne, tasub teada, millistel eesmärkidel neid kasutatakse ja kas neid ikka on võimalik soovitud moel ümber jagada.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames toetatakse perioodil 2023–2027 keskkonnasõbralikku põllumajandust ja maapiirkondade arengut ligikaudu 1,5 miljardi euroga. Pea kõik põllumajanduslikud tegevused viljakasvatusest aianduse, tõuaretusest mesinduse või piimakarja pidamisest rohumaade majandamiseni on Eestis osaliselt toetatud. Pärandniitude karjatamiseks ja niitmiseks suunatav toetus on üks osa põllumajandustoetuste paketist, moodustades ligikaudu kolm protsenti toetuste eelarvest. Tegemist on tegemist EL-i eelarvest eraldatud sihtotstarbelise rahaga, mida saab kasutada ainult põllumajanduse ja maaelu toetamiseks. Seda raha ei saa suunata õpetajate palkadeks, kaitsekuludeks või haiglatele, samuti ei saa riik sellest summast kuidagi oma eelarvepuudujääki katta.
Selleks, et Eesti riik saaks üldse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rahastust maaelu toetamiseks kasutada, on meil kohustus pakkuda ka põllumajanduses keskkonnaeesmärke toetavaid tegevusi. Kui ei pakuks, ei saaks me mainitud 1,5 miljardit eurot kasutada. Pärandniitude hoolduse näol on tegu üheaegselt nii maaelu elavdava põllumajandustoetusega kui ka looduskaitselise meetmega, mis aitab hoida kaitsealuseid väärtuslikke loodusalasid ning täita põllumajandusele seatud keskkonnaeesmärke. Kolm võitu korraga. Kokku moodustavad põllumajandusele makstavad toetused EL-i eelarvest ligi 40 protsenti ning kui selles osas arutelu alustada, tasubki hakata seda vaagima koos teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu eelarve võtmes.
Nii nagu teravilja kasvatamine on ka karjatamine ja heinategu osa põllumajandusest. Need tegevused on maaelu ja toidutootmise mitmekesisuse säilitamiseks sama olulised kui teised põllumajandusharud. Kus te Eestis ringi sõites loomi karjamaadel näete? See ei ole juhus, et loomadega talumajapidamised ning väljas karjatamine on kõige enam levinud Saaremaal, Muhus, Lääne-Eestis, rannikualadel, luhtadel ja mitmekesiste maastikega rahvusparkides. Narva struugad, Alam-Pedja ja Koiva-Mustjõe luhad, Kasari luht, need on üheaegselt pärandniidud ja toitu tootvad maastikud tingimustes, kus muud tegevused on piiratud.
Pärandniidud on peamiselt säilinud just seal, kus mullad on vaesed või õhukesed, maapind kas liiga kuiv, liiga märg või üleujutatav. Seal ei ole intensiivne põllumajandus võimalik, kuid karjatamine ja heinategu on. Ja suuresti just tänu sellele, et pärandniitude hooldamist on viimased 20 aastat toetatud, on säilinud väikeloomapidamine ja karjatamine Eesti kaugemates kantides. Pärandniitudel majandab ligikaudu tuhat talunikku ja maaomanikku, hooldades kokku ligikaudu 42 000 hektarit. Selleks tegevuseks makstav toetus ei ole talunikule preemia ega lisasissetulek, vaid aitab osaliselt katta lisakulud, mis keerukamatel maastikel loomi karjatades ja heina varudes tekivad. Ent selle tulemusena säilivad lisaks toitu tootvatele maastikele ka väärtuslikud looduskooslused.
Hoolimata pärandniitude (loopealsed, rannakarjamaad, puisniidud, luhad jt) võrdlemisi väiksest kogupindalast on need koduks poolele Eesti taimeliikidest ning suurele osale kimalastest, mesilastest, liblikatest, mullaelustikust. Eesti puisniidud on liigirikkuse maailmarekordihoidjad, mitte kuskil mujal maailmas ei ole väikesel pindalal üheskoos nii palju taimeliike, kui meil siin. See on kujunenud aastasadu kestnud hoolduse abil, kuid võib hävida üleöö, kui ala üles küntakse või lühikeste aastate vältel, kui hooldus peatub.
Kui niite ei hooldata, ei asendu need kõrge boniteediga palgimetsaga või liigirikkama loodusega. Nende asemele kujuneb läbimatu võsa, mille majanduslik väärtus on madal ja mille iga-aastane tootlikkus sisuliselt puudub. Lisaks kaasneb niitude võsastumisega ka väga suur elurikkuse langus pea igas liigirühmas taimeliikidest putukate, lindude ja mullaelustikuni. Selle tunnistajaks on igaüks, kes Eesti looduses lahtiste silmadega ringi käib ning pisutki loodust tunneb. Karjatatav või niidetav pärandniit on aga erakordse elurikkusega põllumajandusmaa.
Seetõttu tasub enne kaasaminekut väga sihitud rünnakuga ühe väikese, kuid olulise maaelu toetava meetme vastu küsida, kas me tahame maapiirkondi, kus elatakse, karjatatakse loomi ja toodetakse kohalikku toitu. Ja ikka tasub arvesse võtta, et kuigi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika vahendeid ei saa kasutada õpetajate palkadeks, saab nende abil säilitada Eesti mitmekesist maaelu, kohalikku toidutootmist ja Eesti loodust oma mitmekesisuses.
Lisainfo
Pärandniitude hooldus on tulemuslik. Selle toetuse abil on saavutatud kolm olulist eesmärki:
- Maaelu ja traditsioonilise toidutootmise toetamine ka piirkondades, kus muu majandustegevus on piiratud. Pärandniite hooldavad veised, lambad ja hobused aitavad säilitada toitu tootvaid maastikke ning põllumajandustavasid, muutes meie tootmise vastupidavamaks. 2018. aasta suure põua ajal olid näiteks just niisked luhaheinamaad need, kust saadi loomade ületalve pidamiseks vajalikku sööta olukorras, kus muud sööda varumiseks kasutatavad rohumaad olid kõrbenud.
- Toidutootmise ja maamajanduse mitmekesisuse säilitamine. Karjatamine ja heinategu pärandmaastikel erineb intensiivsest loomakasvatusest ja hoiab elus unikaalseid oskusi.
- Erakordsete loodusväärtuste hoidmine – kõik pärandniidud, mille säilimist karjatamise ja niitmisega tagatakse, on samal ajal ka üleeuroopalise tähtsusega kaitsealused elupaigad, mille säilitamise kohustus on nii moraalne kui ka seadusest tulenev. Kõigist Eesti kaitsealustest elupaikadest on just pärandniidud kõige ohustatumatute seas. Tegu on Eesti looduse pärlitega, mille säilimise eest me vastutame.
Loe arvamusartiklit ERR-i uudisteposrtaalist.
